Ruila

Ruila küla on esmakordselt mainitud 1241a (Rughael). Külast voolab läbi Vasalemma jõgi, siine park on looduskaitse all.  

Ruilal on märkimisväärne koht revolutsioonilise liikumise ajaloos. 1905.-1907. aasta revolutsioonist võtsid paljud siinsed talupojad aktiivselt osa, seetõttu märatses mõisnike poolt kohalekutsutud karistussalk Ruilas erilise julmusega. Selle juhi, kindral Bezobrazovi käsul lasti vallamaja juures maha 3 talupoega, 27 said ihunuhtlust.

Ruila Põhikool

 Ruila Põhikool on asutatud külakoolina 1871. a., praegu paikneb mõisa härrastemajas. Koolis on koduloonurk, mis tutvustab kohalikke vaatamisväärsusi.Ruila koolimajast kaks kilomeetrit lõuna pool Allika külas asub Kalamatsu suitsutare.

Ruila kooli ajaloost räägib kooli kroonika, mille pidamist alustati 1927. aastal, järgmist:
Suuliste teadete põhjal olid kooli rajamise algatajateks kaks talumeest - Hindrek Israel ja Hans Laaban. Mõisahärra lubas anda kogu puumaterjali ja maa, kuid ülejäänud kulutused pidi suhteliselt vaene vald ise kandma. See oli vallakoolide puhul tol ajal tavaks. Koolimaja valmis 1871. aastal. Esimesed koolijuhatajad olid Hans Tennijas, Juhan Tasmut ja Karl Karell.

Huvipakkuv on kooli muuseumis säilinud lastevanemate hoolekogu protokolliraamat ajavahemikust 1884-1920. Sealt leiab mitmesuguseid märkmeid koolielu kohta 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Kool jagunes alg- ja vahekooliks. Vahekooliks nimetati perioodi, mil õpilane oli oma kohustuslikud aastad koolis ära käinud, kuid tuli enne leeri mõnel korral veel õpitut kordama.
Kooli võeti lapsi vastu katsetega. Kooli seadustes (dokument 4) oli kirjas, et iga 8-aastane laps peab käima õpetaja juures ette näitamas, mida ta kodus on õppinud. Kontrolliti lugemisoskust, katekismuse ja piiblilugude tundmist. 10-aastased lapsed pidid hakkama käima vallakoolis. Kes ei olnud oma teadmistes 10. eluaastaks nõutaval tasemel, jäeti veel üheks talveks koju. Vahel anti ka kooliaasta algul kaks nädalat aega, et teadmisi parandada ja kuulati laps siis uuesti üle. Kui seis ei olnud paranenud, sai kooli tulla alles järgmisest sügisest. Koolis käidi kolm talve või seni, kuni kõik hästi õpitud oli. 
Laste puudumist koolist kontrolliti ja põhjuseta puudumist trahviti, kui puudutud päevade õppetükid polnud järele tehtud. Samuti trahviti õpilast ebasobiva käitumise nagu kõrtsis käimine jms eest. Kooli kontrollis mitu korda aastas kooli vöörmünder (hiljem kooli vanem), kes vaatas puudumisi, küsis laste õppeedukuse järele ning manitses lapsi hästi õppima ja viisakalt käituma. Vahel kontrolliti ka laste tervislikku seisundit, eriti nakkushaiguste märke (sügelised, rõuged). Harvem käis kooli “katsumas” Hageri pastor, kes oma lühikese märkuse protokolliraamatusse jättis või koolide inspektor, kelle tähelepanekud on venekeelsed. Näiteks 19. jaanuaril 1899 palus inspektor rohkem tähelepanu pöörata vene keele, aritmeetika ja kirjatehnika õpetamisele. Aeg-ajalt käis koos kooli kohus arutamaks õpilaste puudumise- ja käitumise küsimusi. sõnakuulmatute laste vanemaid ähvardati kooli kutsuda .

Kirjeldus kooli kroonikast: „Koolimaja oli ehitatud Hans Tennijase juhatusel heast materjalist – tervetest palkidest, kuid ehitusplaan ei olnud õnnestunud: päikese valgus tungis liig väikeste aknate pärast vähe klassi sisse ja ka teistes tubades ei olnud valgust küllaldaselt …“

 

   

Mihkel Linnamägi kinnitati ametisse 14. oktoobril 1889. aastal ja ta juhatas kooli kuni 1930. aasta 1. augustini, mil läks pensionile. Ta astus ametisse Vene tsaaririigis, juhatas kooli läbi enamlaste riigipöörde, Saksa okupatsiooni ning mitme koolireformi Eesti Vabariigi ajal.

Vajadus uue koolimaja järele oli tekkinud juba varem. Ehitust alustati 1914. aastal, kuid I maailmasõja tõttu sai maja valmis alles 1916. aastal.

Kooli juhataja 1930-1931 ja direktor 1945-1950, õpetaja 1930-1950

Helmine Israel sündis 7. oktoobril 1907. aastal Ruilas Äevardi talus. Ta õppis Tallinna II Linna Algkoolis ja seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris, mille ta lõpetas 1929. aastal. Enne Ruilasse tulekut töötas ta Suru, Kodasoo ja Leesi algkoolides. Tema esimesel kooli juhatajaks olemise aastal tähistati koolis mitmeid tähtpäevi (jõule, Eesti Vabariigi aastapäeva, esmakordselt emadepäeva) ning 27. mail oli koolis ka kinoõhtu, kus sai vaadata filme „Salapiirituse vedaja“ ja „Auto ja mootorpaadi ning ratasvõistlus“. 

Kooli direktor Johannes Köster Ametis 1931-1941

Johannes Köster sündis 18. oktoobril 1898. aastal Pärnumaal Polli vallas. Ta õppis Karksi kihelkonna apostliku õigeusu kiriku koolis ja alates 1918. aastast Tallina õhtugümnaasiumis ning seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris. 1922. aastal astus ta Tartu Ülikooli, kus õppis kõigepealt arstiteadust ja seejärel õigusteadust, kuid ülikool jäi lõpetamata. Töötas enne Ruilasse tulekut Petseri gümnaasiumis loodusloo õpetajana, Tallinna Juudi gümnaasiumis eesti kelle õpetajana ja Põva algkooli juhatajana. Köster arreteeriti 1941. aasta suvel. 

Eelmisel stendil tutvustatud kooli hooldekogu protokolliraamatut peeti edasi ka Eesti Vabariigi ajal. Protokolliraamat iseloomustab hästi kooli igapäevaelu ning nii mõneski kohas on võimalik näha, kuidas noore Eesti Vabariigi päevapoliitilised küsimused peegelduvad Ruila kooli tegemistes. Näiteks leheküljel 2 arutasid lapsevanemad usuõpetuse õpetamise küsimust. Lastevanemate koosolek otsustas, et usuõpetus on üks „tarviline õppeaine“ ja seda tuleks pärast tavalisi koolitunde kaks tundi nädalas õpetada. Eesti koolisüsteemi üles ehitamise juures oli usuõpetus suure tähelepanu all. Asutav Kogu ja I Riigikogu jätsid usuõpetuse kooli õppekavadest välja Järgnenud üldrahvalik arutelu viis Eesti ajaloo esimese rahvahääletuseni 1923. aastal, mille käigus enamik hääletanutest soovis, et usuõpetus viidaks tagasi õppekavadesse. Usuõpetuse küsimust arutati Ruila koolis praktiliselt igal õppeaastal ja alati oli otsus positiivne. 
30. oktoobri 1926. aasta koosolekul leiti, et lapsed võiksid külmal ajal suurel vahetunnil sooja jooki (teed) saada. 18. novembril 1928 arutati lastevanemate koosolekul sama küsimust jälle. Nüüd kirjeldati juba pikemalt, kuidas see võiks toimuda

Alates 1927. aastast peeti Ruila koolis kroonikaraamatut. Kooli kroonikat alustas direktor Mihkel Linnamägi. Kõigepealt antakse ülevaade Ruila kooli ajaloost. Kroonika esimene osa ei ole mahuliselt pikk ja lõpeb sel ajal juba pensionil oleva M. Linnamäe märkustega. 
Kroonika teine osa algab 53. lehelt ja seda alustab 1. septembril kooli uus direktor Helmine Israel. Tema märkmed on tehtud jooksvalt ja tänu sellele saame tutvuda koolis toimunud ürituste kokkuvõtetega. Pikalt on kirjeldatud näiteks emadepäeva tähistamist. Emadepäeva tähistati sel aastal koolis esimest korda (üleriigiliselt oli seda tähistatud juba kaheksa aastat) Kooli juhataja esines kõnega ning lapsed esitasid näidendi „Koduteel“, koori- ja soololaule, salme ja dialooge. Ilm olevat olnud väga ilus ja inimesi üritusele tulnud väga palju. (L 54). 
Alates lehest 55 teeb kroonika sissekandeid uus juhataja Johannes Köster. Tema märkmeid ilmestavad ladinakeelsed sententsid. Näiteks alustab ta oma Ruila esmamuljete kirjeldamist sentensiga verba volant, scripte manent, mis tähendab, et räägitu kaob, kirjutatu püsib. Saame jällegi lugeda koolis toimunud sündmustest, aga ka näiteks Siberi katku puhangust, liiga külmadest ilmadest, vallas toimuvast, koolis käinud külalistest ja kooliekskursioonidest.
Arvatavasti just Kösteri juhatajaks olemise ajal hakati tähistama kooli aastapäevi. Esimest korda mainitakse seda seoses kooli 60. juubeli pühitsemisega 30. oktoobril 1931. Samal aastal otsustas kooli hoolekogu määrata just 30. oktoobri kooli alaliseks aastapäevaks. Juubelit käsi tähistamas üle 200 inimese. Sündmuse puhul peeti aktus ja jumalateenistus ning piduõhtu. 

Leheküljelt 66p leiame Hageri pastori valimistega seoses tekkinud konflikti kirjelduse. Kui Hageri koguduse õpetajaks valiti baltisakslane Helmuth Thomson, siis käisid Hageri kogukonna õpetajate poolt volitatuna Ruila kooli juhataja Johannes Köster ja Kernu algkooli juhataja R. Bibikov Eesti piiskop Hugo Bernhard Rahamäe juures protesteerimas. See, et Helmut Thomson oli baltisakslane ei olnud kogudusele vastuvõetav. Samal teemal tülitses Köster ka Arved von Bremeniga.

Ruila mõis

Ruila mõis oli  rüütlimõis.

Esimest korda on Ruila mõisa mainitud 1417. aastal, mil mõis kuulus Saksa Ordule ning aeg-ajalt resideerus siin Tallinna linnusekomtuur.

Keskaegne mõisahoone purustati 16. sajandil Liivi sõja ajal vene vägede poolt. Omaaegsele kindluselamule viitab tänini säilinud osa keskaegsest hoonest – pooleteise meetri paksune laskeavadega sein, mille varemetest on ümberehituste käigus kohaldatud jääkeldri vahesein. 1624. aastal kinkis Gustav II Adolf mõisa Johann Ulrichile ning mõis jäi Ulrichite suguvõsa kätte mitmeks põlvkonnaks.

17. sajandil eraldati tolleaegsest suurest Ruila mõisast mitmed teised mõisad, nende hulgas Haiba mõis ja Laitse mõis. Kui Johann von Ulrichi neljas tütar Katharina Friederike abiellus Magnus Adolph Theodor von Bremeniga.

Mõis läks 1815. aastast Bremenite suguvõsa valdusesse ning kuni 1939. aastani kuuluski mõis Bremenitele.

Perekond Bremenid Ruila mõisas

Perekonnakroonika järgi pärineb suguvõsa Bremeni linnast, kust juba orduaja algul tuldi Liivimaale. Esimene nimeliselt teadaolev Bremen on kroonika järgi Tuwe Bremen, kes sündis 1426. aastal. Eestimaa rüütelkonna matriklisse kanti perekond alles 1755. aastal. 
Sugupuul on kujutatud Bremenite meessoost järeltulijad esiisast Tuwe Bremenist kuni Ruila mõisa omaniku Magnus Adolph Theodori lasteni. 

Ruila mõisa esimene Bremenitest omanik Magnus Adolph Theodor (1784-1843) õppis vastavatud keiserlikus Tartu ülikoolis 1803-1805 õigusteadust. Aastast 1813 oli ta Harjumaa meeskohtu assessor, alates 1826. aastast aadli krediidikassa valitsuse liige, aastast 1833 vallakohtunik ning 1842-1843 oli ta Eestimaa rüütelkonna maanõunik. 1807. aastal abiellus Magnus Katharina Friederike von Ulrichiga (1786-1815). Sellest abielust oli Magnusel kolm tütart, kellest kaks surid lapsena. 1816. aastal abiellus Magnus uuesti Marie Ottilie Luise von Mohrenschildtiga (1789-1862). Marie sünnitas talle neli poega ja kaks tütart. 

Ruila mõisa päris tema teine poeg Julius Bernhard (1820-1882), kes abiellus Padiselt pärit Emilie Ulrike Karoline von Rammiga (1821-1874). Nende lastest jäid elama ja jõudsid täiskasvanuikka vaid tütar Margarethe Ottilie Karoline Emilie (1856-1919) ja poeg Ulrich Johann Konradin (sünd 1859). Emilie suri võõrsil - Heidelbergis, kuid Julius tuli tagasi Ruilasse. 


Julius Bremen kaevati kohtusse Laitse mõisa omaniku poolt 1866. aastal, sest ta olevat Laitse mõisale kuuluva Tekmanni veski juurde lasknud kaevata kraavi, mis juhib vee kõrvale tekitades sellega veskile suurt kahju. Algselt kuulus Laitse mõis Ruila mõisa alla, kuid eraldati sellest 1642. aastal. 


Julius von Bremen toob oma testamendis kõigepealt välja, millised varad tema käsutuses jagada on - nii isalt-emalt saadud päranduse kui ka abikaasa kaasavara. Kogu varale on von Bremen andnud rahalise väärtuse. Oma kahele vennale pärandab Julius von Bremen paartuhat rubla. Ülejäänud vara soovib jagada oma kahe lapse vahel. 

Julius von Bremeni kaks last Margarethe ja Ulrich kirjutasid keiser Aleksander III-le palvekirja, et nende surnud isa testament kinnitataks kohe ja nad saaksid enne järgmise majandusaasta algust pärandit kasutama hakata.

Elu mõisas ja selle ümber

Ära on märgitud , et Ulrich von Bremeni ja talupoeg Hans Israeli vahel. Hans Israel ostis Allika talu, suurusega 45 dessätini ja 1615 ruutsülda, 2900 rubla eest. 600 rubla oli talupoeg krediidikassasse juba sisse maksnud ning edaspidi hakkas ta krediidikassale tasuma ülejäänud võlga, mille maksmise tähtaeg oli 15 aastat. Võla intress oli 5 kopikat rubla pealt ning iga 5 aasta tagant pidi olema kolmandik võlga tasutud. Kuigi talupoeg sai nüüd maaomanikuks, seadis leping mitmed piirangud. Näiteks oli talupojal keelatud oma maa peal viina-õlut valmistada ja müüa, samuti ühiskondlikke teid sulgeda. 

Maa omamisega kaasnesid erinevad asjatoimetused. Nii on mitmete Ruila mõisa talude peremehed saatnud Eestimaa Maamaksukomisjonile kaebuse maamaksu tõstmise pärast. Allika talu omanik Hans Israel kirjutas, et tema koha adra sajandikud on 37-lt 100 peale tõstetud, mis tähendab, et talukoht peaks aastas 111 rubla puhast kasumit sisse tooma, ent keegi pole seda kontrollinud. Maksustamise aluseks on rendihind, mis ei ole aga mõistlik, sest tegelikkuses ei suuda talupojad rentigi tasuda, mida tõendavad nii kohtuotsused kui oksjoni kuulutused. Palvekirjas nenditakse, et ilmselt ei ole ümbruskonnas ühtegi talupoega, kelle talu nii palju sisse tooks, et see kõrvalise teenistuseta elada suudaks. 
Palvekirja juurde kuulub täpne ülevaade talukoha sissetulekutest ja väljaminekutest. Tabel iseloomustab 19. sajandi Põhja-Eesti talumajapidamist. Kirjas on nii koha suurus kui selle peal olevad võlad, sissetulekud (mida kasvatati ja kuidas seda turustati) ning väljaminekud (seemnete ostmiseks kuluv summa, abitööliste palgad, erinevad võlad ja maksud, jooksvad kulutused ning kulud pere ülalpidamiseks). Kokkuvõttes on näha, et talumajapidamine on miinuses ja üle 200 rubla on vaja juurde teenida teistest allikatest.
Eestimaa Maamaksu komisjon vaatas kaebused läbi, kuid lükkas kõik tagasi. Ruila talurahvas ei jätnud aga jonni ning kirjutas uue palvekirja Eestimaa Rüütelkonna peamehele, et ei ole otsusega rahul, sest mingisuguseid põhjendusi ei toodud. Rüütelkond andis omakorda teada, et talupoegadele vastu ei tulda ja makse ei vähendata.


1855. aastal arutati Lõuna-Harjumaa haagikohtus Ruila kõrvalhoonete põlemise juhtumit. Kahtluse all oli 25-aastane Ruila talupoeg Jakob Mihkli poeg Kilt, kes olevat tulekahju põhjustanud mitte meelega, vaid tulega ettevaatamatult ümberkäimies. Tulekahju puhkes 17. septembri öösel ning puudutas vaid kõrvalhooneid. Keiserlik Eestimaa Ülemmaakohus mõistis pärast asja põhjalikku uurimist Jakob Kilti siiski süüdi tuleohutuseeskirjade rikkumises. 


Kohtutoimiku põhjal saame rekonstrueerida järgmise loo. Pisut pärast mihklipäeva ostis Jerwa Frits oma vennalt Ruila kõrtsmikult Johannilt ühe heeringa ja maksis selles eest ühe rahatähega. Kaks päeva hiljem maksis ta viina eest samuti ühe rahatähega. Kõrtsmik tundis ära, et need olid võltsitud ja andis mõlemad rahatähed vallavanemale, kes alustas asja uurimist. Läbiotsimisel leiti Jerwa Fritsi juurest 34 poolerublast võltsitud rahatähte ja raha valmistamiseks vajalikud tööriistad ja materjalid. Ülekuulamisel selgus, et võltsitud rahatähtede valmistamine oli Fritsul aega võtnud jüripäevast mihklipäevani (peaaegu pool aastat) ning ta oli abivahendite kasutamise juures olnud väga leidlik. Näiteks sinise värvi saamiseks oli ta kasutanud mustikamahla. 


Vähem kui kümme aastat hiljem kahtlustati ka teist Ruila talupoega Piibo Jaani rahavõltsimises. Võltsitud mündid tundis ära Laitse mõisa Tekmanni kõrtsmik Mihkel Nieländer. Jaan olevat mündid saanud turult ühelt noormehelt heina eest. Tunnistaja Juhan Reindau olevat võltsitud münte näinud ka Jaan Jaegeri käes, kes olevat ka müntide tõeline valmistaja. Läbiotsimisel leiti vorme, mille sees münte oli tehtud: 1 1-rublase jaoks, 1 poole-rublase jaoks, 1 20-kopikalise ja 1 10-kopikalise mündi jaoks. Võltsmüntide äratundmise tegi lihtsamaks asjaolu, et need olid valatud tinast. Tavaliselt olid mündid valatud vasest, hõbedast või kullast. Pole sugugi kummaline, et nii selle kui ka eelmise kohtuasja juures oli võtmeroll võltsimise avastamises kõrtsmikul, kes puutus rahaga tihedamini kokku kui keskmisel talupojal.

Mõisa härrastemaja püstitasid 1859. aastal Bremenid. Hoone esimene korrus on kivist, teine puidust. 

Praegust mõisahoonet võib lugeda klassitsistlike lisanditega historitsistlikus stiilis ehitiseks. 17. sajandil püstitatud esimene korrus on ehitatud paekivist ja 19. sajandil lisatud teine korrus on puidust. Mõlemal korrusel on säilinud 19. sajandi ahjusid, barokse vormistusega tahveluksi ning laud- ja parkettpõrandaid. Hoones on 11 mõisaaegset ahju, mis on senini töökorras. 

Ruila mõisakompleksi kuuluvad peahoone, ait, tõllakuur, tallid, sepikoda ja park.. Ruila Põhikooli koduloomuuseumis on võimalik tutvuda unikaalsete materjalidega kooli ja ümbruskonna ajaloo kohta.

Projekti „Unustatud mõisad“ raames korraldatakse Ruila mõisas külastuspäevi ja suviti toimuvad Ruila Tallis ratsavõistlused.

Mõis on rajatud muinasaegsesse kultusepaika, millest annab aimu ka koolimaja külje all paiknev peaaegu maasse vajunud kultusekivi.

Ruila mõisasüdames asub ratsakeskus Ruila Tall

Ruila tall

Ruila tall pärineb 14. sajandi lõpust. Kuue sajandi jooksul on kogunenud siia vanade müüride vahele tähelepanuväärne kultuur ja ajalugu, mis kujundab seda keskkonda ka tänapäeval. Hobused leidsid Eha Kirsipuu abiga tee mõisatallidesse tagasi 1979. aasta sügisel. Hobukultuur on Ruilas jätkuvalt au sees, nüüd eelkõige Eesti ratsaspordi edendamise eesmärgil ja nii on Ruila Tallist kujunenud üks Eesti kaasaegsemaid ratsakeskusi kus korraldatakse võistlusi ka rahvusvahelisel tasemel.

Ruila tallides on võimalik nautida nii ratsutamist kui ka vankrisõitu ning huvilistele korraldatakse ekskursioone.

Ruila Põhikooli õpilastel on viiendas klassis kohustuslik ratsutamine.

Ukukivi

Pärnu mnt. ääres Kääbaste mäel asub Ukukivi

Kivi ümbermõõt  on 34,8 m ja kõrgus 6m. Tuntud ka Ukukivi, Neitsikivi, lindakivi ja kalevipoja põllekivina, on Eesti suurim ohvrikivi. Ohvrilohu läbimõõt on ligi 40 cm. Rahvajutt räägib, et kivil seisnud kunagi hõbetaldrik. Muistendi järgi olevat kivi Kalevipoja põllekivi, auk kivi läheduses maas, aga Kalevipoja põllepaela jälg.

Mõningaid rahvajutte kivi kohta:

Rahvajutt räägib, et kivil seisnud kunagi hõbetaldrik. Muistendi järgi olevat kivi Kalevipoja põllekivi, auk kivi läheduses maas aga Kalevipoja põllepaela jälg.

Kalevipoeg tahtnud Lindanisast lennutada sukapaelaga 2 kivi Riia linna pihta, kuid paela katkemise tõttu kukkunud üks neist Ruilasse, teine Varbolasse.

Rahvajutt räägib, et muiste võistelnud Lindanisa ja Varbola kiviviskamises. Lindanisa visanud ja kivi kukkunud üsna Varbola jala ette, kus teda nüüdki näha on. Varbola olnud nõrgem: tema kivi kukkunud poole maa peale Ruila juures maha.

Kivi kohta võib kuulda veel teisigi jutte. Näiteks räägitakse, et muistse vabadusvõitluse ajal hukatud kivi otsas vangistatud ja surma mõistetud sakslasi.

Ühe jutu järgi olevat siin koguni Vanapagan lambaid tapnud ja neid pajas keetnud - lohk kivi otsas meenutab tõesti pajaaset.

Kui Oleviste kirik valmis sai, oli rahva rõõm suur uue kiriku pärast. Kirik tõesti linna au ja ilu, laevade tuletorn ja juhtija. Laevu purjetab varsti palju Tallinna alla kokku. Mida rohkem elanikud rõõmustavad, seda enam Vanapagan vihastub. Oleviste kõrge torn tal okkaks silmas. Vanapagan arvama, kuidas torni hävitada. Viibib Pärnus: aega puudub minna Tallinna kirikut hävitama. Ei muud, kui võtab mehise lingu, kivimürakas peale, viristab lingu. Viristades katkeb kivi raskuse pärast lingupael. Kivi ei jookse paela katkemise pärast märki, vaid langeb Pärnu-Tallinna tee äärde Ruila mõisa väljale maha. Seal puhkab mürakas praegugi, vaese mehe sauna suurune. Vanal ajal olnud kivi otsas hõbekauss, kuhu vihmavett sisse valgunud; selle veega arstitud mõnesuguseid haigusi.

Teiste teadete järele ei visanud Vanapagan kivi Oleviste kiriku pihta, vaid Kalevipoeg, kes selsamal ajal Riias kirikut ehitanud. Kalevipoeg vihastunud, et Olevi kirik suurem ja kõrgem saanud kui tema oma ja sellepärast katsunud ta kirikut kiviga hävitada.

Ruilast lõuna pool asub soine Ruila järv

Ruila järv

 Ka Ruila järve nime all tuntud veekogu Harju maakonnas, Ruila asundusest 2 km lõuna pool. Järve absoluutne kõrgus on 41-42 m, 1953. a. 16,6 ha suurune. 1943. a. oli järve sügavus 2 m, kuid järve kinnikasvamine ja madaldumine jätkub tänaseni. Vett on praegu enamasti alla 1 m. Järv on loode-kagu suunas pikliku põhikujuga ja sopiline. Järve ümbritsevad rabastuv kuuse-männi segamets, sooheinamaad ja raba. kaldad on madalad, õõtsikulised, moodustades poolsaari ja õõtsikust lahtirebenenud tükkidest saari. Ainult kirdekaldal esineb liivase põhjaga ujumiskoht, mujal on põhi mudakihiga (mudakihi paksus on 1,5-4 m). Põhjas leidub kände. Läbivool on äärmiselt nõrk. Järve rohekas- või pruunikaskollane vesi on mudani läbipaistev, hästi soojenev ja segunev. Oletatavasti esineb talvel hapnikuvaegus. Taimestik oli 1953. a. väga rohke, kuid liigivaene (11 liiki). Põhjaloomastikku oli keskmiselt ning see oli võrdlemisi huvitava koosseisuga. Järve äärest on tabatud üks haruldane kiililine. Järv on kalavaene. Peamised liigid on koger, haug ja ahven. Järvel esineb mitmesuguseid veelinde (naeru- ja kalakajakas, sarvikpütt, sinikael-, piil- ja rägapart, mudatilder, tuttvart).

Ruilast Tallinn-Haapsalu maanteele on umbes kilomeeter, sealt jääb Laitseni veel 4 kilomeetrit.

Laitse

Laitse ümbruses on rohkesti kurisuid. Suurim neist on nn. Näkiauk. Palju huvitavat võib selle piirkonna külade ajaloo kohta kuulda kohalikelt elanikelt. Laitse küla on mainitud esmakordselt 1219. a. (Ladise). Laitse ümbrusse on rajatud puhkeala - 3 asulat, kokku üle 2000 suvila ja aiakrundi.

Laitse mõisahoone

„Loss nagu rüütlipesa, ülbe ja komplekse täis, lähemale jõudes ajab lausa naerma. Tallinna arhitekt R. Wilckeni arhitektuuris näib olevat esindatud kogu keskaja arhitektuuri repertuaar.” Nii on aastatel 1890-92 hallist Vasalemma marmorist ehitatud Laitse lossi kohta kirjutanud Juhan Maiste. Laitse Loss on üks neogootiarhitektuuri tippteoseid Eestis. Osalt 18. sajandi prantsuse, osalt inglise tudorstiilis, efektse fassaadikäsitlusega lossi ehitas W.v. Uexküll, kes müüs ta küll suhteliselt kiiresti Moskva vürstinna Šahhovskoile.

1936. aastal, pärast mitmeid omanikevahetusi ehitas Eesti riik lossi põhjalikult ümber, nii et esialgsest planeeringust ei ole tänaseks midagi järel. Ilmasõja ajal teenis ta mõlemat sõjaväge, vene ajal oli ta Laitse raadiojaama abihoone, seal olid korterid, punanurk, söökla, sisehoovis oli ka külasaun. Nii nagu sadades mõisates üle Eesti.

1996. aastal sai tühjana seisnud lossist Sulo ja Marju Muldia kodu. Lossis töötab kõrts, valminud on peosaalid, puhastatud lossitiik ja park.

Kilomeetri kaugusel lossist asub ratsabaas.

Kernu

Kernu vald asub kahe suure tee - Tallinn-Pärnu-Ikla ja Tallinn-Haapsalu maantee vahel, valda läbib Tallinn-Riisipere-Haapsalu raudtee. Aastani 1920 kandis vald nime Kirna-Kohatu vald, Nissi vallaga ühineti 1961. a ning eralduti taas 11. augustil 1993. aastal. Ajalooliselt asub Kernu vald Haiba, Ruila, Kernu ja Laitse mõisa, Hageri kirikumõisa ning osaliselt ka Vardi ning Ohtu mõisa maadel.

Kernu mõisa maadelt, Mõnuste külas, on murtud dolomiiti ja veetud Peterburi, kus seda on kasutatud Ermitaa¯i ehitusel. Ka Peterburi lisaku kiriku alusmüüris on kivimürakaid, millel märge „Kirna”.

Tänapäeval on vallas kaks kooli (Kernu ja Ruila Põhikool), kolm raamatukogu, kena rahvamaja , Laitses seltsimaja ning pikaajaliste traditsioonidega Haiba Spordiklubi. Vallakeskus paikneb Kernu lähedal Haiba külas.

Kernu kadakas

Kernu valla sümboliks on Kernu Põhikooli juures Tallinn-Pärnu maantee ääres kasvav ajalooline seitsmekeeruline kadakas (nn „Rootsi kuninga kepp” ü. 1,3 m, k. 4 m), mille Põhjasõja ajal Rootsi kuningas Karl XII olla istutanud. Legend ütleb, et kui kadakas kuivab, hea „Rootsi aeg” jälle Eestimaale tagasi tuleb.

Kernu mõis

Kohatu vesiveski juurde 1637. a. rajatud Kirna (Kernu) mõis asub Tallinnast ca 35 km Pärnu suunas. Mõisahoone kuulub oma kõrgele alusele tõstetud portikusega ja klassitsistliku lihtsusega XIX sajandi algul ehitatud uute mõisahoonete parimate näidete hulka. Hoone arhitektuuris on kindlaid pidepunkte vene klassitsistliku arhitektuuri ja „Fassaadide kogumikus” ilmunud eeskujudega, kuid arhitekti nimi on jäänud tundmatuks. Mõisahoone paikneb paisjärve kaldal.

Kernu valla looduslik ressurss:

Valla territooriumil esineb maavaradest järvemuda, turvast, kruus-liiva, lubjakivi. 

Lubjakivi perspektiivalasid on vallas kahes kohas, Munalaskmes ja Laitses, vastavalt 1 500 ja 1 200 ha varudega kokku üle 23 mln m3. Järvemuda leiukoht on seotud valla ainukese suure järve - Ruila järvega. Hinnanguliselt on järves 700 000 kuni 1 500 000 m3 muda, millele liitub järve ümbrusest veel 250 000 m3. Vallas on kuus kruus-liiva leiukohta. Valla suuremaks sooks on Ruila soo, turbavarudega ligi 3 mln tonni. Soo toitub põhjaveest, rohkesti on ümbruskonnas allikaid, ja sademetest. Soos on mitmeid mineraalmaasaari kogupindalaga 193 ha. Kulliaru turbaala on kuivendatud väetiseturba tootmiseks varudega 150 000 m3. Osaliselt ulatub valda põhjaosas asuv Ohtu soo lõunaserv.
Valla pindalast 17 470 hektarist on 4 061 ha põllumaa, 10945 ha metsamaa, 600 ha looduslik rohumaa, 1 032 ha muu maa ning 233 ha õuemaa. 4 061 ha põllumaast on haritavat maad 3 812 ha. Maaviljakus on vallas erinev, parem põllumaa jääb Kernu ümbrusesse. Põllumajanduslikust maast on liigniisked ca 2 200 ha. Keskmine haritava maa väärtus on vallas 42 hindepunkti (Harjumaa keskmine 39,2 hindepunkti). Metsamaad 10 945 ha. 
Kernu vallas on arvele võetud kaks lubjakivi ja üks turba maardla.
Valla territooriumil on suuri kruusa ja liiva leiukohti, kuid kõik nad asuvad viljakate põllumaade all ja pole seetõttu kasutamiseks kõlblikud.
Vallas asub viis järve, neist kolm on paisutatud. Suurimaks järveks on 16,6 ha pindalaga Ruila järv. Läbivoolavaid jõgesid on seitse, suurimad neist Vasalemma ja Kasari. Ruila järv, Allika ja Kernu paisjärved ning Haiba tiik on puhketsooniks paikkonna elanikele.

Valla territooriumil asub 10 keskkonnaregistris registreeritud nimeta allikat:

VEE4102000 Muusika külas

VEE4503800 Allika külas

VEE4503900 Laitse külas

VEE4504000 Laitse külas

VEE4504100 Laitse külas

VEE4504200 Kaasiku külas

VEE4504300 Kibuna külas

VEE4504900 Pohla külas

VEE4505000 Kustja külas

VEE4505100 Kustja külas.

Jõed

Tähtsaim vooluveekogu on Vasalemma jõgi, mis voolab kagu-loode suunas läbi valla. Teised: Hingu ojaHaiba peakraavJutapere oja. Loodepiiril voolab Munalaskme oja, lõunapiiril Kasari jõgi.

Järved

Suurim järv on Ruiljärv (ka Ruila järv või Kernu Mädajärv) Mõnuste külas (16,6 ha). Teised järved on Kernu paisjärv (ka Kirna järv) Kohatu külas, Paatre järv (ka Laitse järv) Pohla külas, Ruila paisjärv Ruila külas, Haiba veehoidla Haiba külas, Härgesoo tiik Allika külas ja Laitse veehoidla (ka Töökmani paisjärv) Laitse külas.

Sood ja rabad

Valla põhjaossa jääb Suure-Aru soo, Ruiljärvest lõunasse Ruila raba. Soostunud on ka valla kagunurk, Kasari jõe kaldad.

Looduskaitse

Ruiljärv ja Ruila raba koos ümbritsevate aladega moodustavad Ruila looduskaitseala. Kaitse alla on võetud veel Kernu mõisa park,Haiba mõisa park ja Laitse park. Valla kagunurka ulatub Kasari jõe äärne Linnuraba looduskaitseala. Vasalemma jõe ülemjooksu piirkonnas on loodud Lümandu maastikukaitseala, mis ulatub osaliselt Kernu valla territooriumile. Üksikobjektidest on kaitse alla võetud Ukukivi ja Kernu kadakas.

Kernu vallaga seotud inimesed

Kustja külast, Sipalt on pärit kahe vene tsaari ihuarsti ning Eesti rahvusliku liikumise tegelase Philipp Karelli pärisorised vanemad

Kirikla külas on olnud maailmakuulsa paleobotaaniku Paul William Thomsoni kodukoht.

Allika külas on tuntud arstiteadlase professor Lembit Allikmetsa kodu

Laitsest pärineb loomakasvatusteadlane professor Elmar Rätsep,

Metsanurgas elab mullateadlane ja ökoloog akadeemik professor Loit Reintam,

Ruilas luuletaja Leelo Tungal. http://tungal.weebly.com/elulugu.html

Kasutatud materjalid:

Helgi Kukk, Voldemar Kukk. „Siin- ja sealpool maanteed. Harju rajoon”. Tallinn „Eesti Raamat” 1971

Helgi Kukk, Voldemar Kukk. „Siin- ja sealpool maanteed. Harju rajoon”. Tallinn „Eesti Raamat” 1978

Uno Olander, Aleks Kaskneem. „Jalgsi ja ratastel Tallinna lähistel. 12 puhkepäevamatka kirjeldust”. Tallinn „Eesti Riiklik Kirjastus” 1957

„Tallinna legendid”. Koost. I. Goldman, P. Kaldoja. Tallinn „Perioodika” 1985

Eesti (Nõukogude) Entsüklopeedia, 1985-2000

Aare Mäemets. Eesti NSV järved ja nende kaitse. Tln., 1977

http://www.harju.ee/nissi.html

http://www.harju.ee/kernu.html

http://www.laitseloss.ee

http://www.moisaturism.ee/62.html         

http://www.btg.ee (reisijuht „Eestimaa 98/99” internetileheküljelt on turismiinfo praeguseks ajaks suures osas kõrvaldatud)

http://et.wikipedia.org/wiki/Kernu_vald

http://www.eha.ee/arhiivikool